V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Pärast aeglast ja tüütut
edasiliikumist pikas hämaras koridoris, mis paleedpidi väänles nagu selle vana ehituse
seedimiskanal, jõudis ta viimaks madala ukse juurde, mis viis saali, mida ta oma pika kasvu
tõttu võis üle teiste peade silmitseda.
Saal oli avar ja ühtlasi hämar, mis seda veelgi suuremaks tegi. Oli juba õhtu, pikad
teravkaaraknad lasksid sisse tulla ainult nõrku valguskiiri, mis kustusid enne kui jõudsid
võlvini, selle hiiglasuure puunikerdis-test võrestikuni, kus tuhanded kujud näisid pimedas
ebamääraselt liikuvat. Siin-seal laudadel oli juba süüdatud hulk küünlaid, mis heitsid valgust
1
7
1
paberikuh; jade kohale kummardunud kirjutajate peadele. Saal' eesmine osa oli rahvast täis;
paremal ja vasakul istusid laudade taga kohtuametnikud, poodiumil aga oli hulk
292
kohtunikke; nende viimased read kadusid pimedusse; näod olid kõigil liikumatud ja
pahaendelised. Seintel oli arvutult kuninglikke vapiliiliaid kujutatud