Liivi, Kersti Merilaasi ja Piret Bristoli loomingu põhjal Kuressaare 2015 Ärge pange tähele, (Kareva 1990:5) Ma karjun vahest See on mul närvidest. Sageli vaatan ma kartlikult enese hinge, (Alver 1998:445) Sageli voogab seal pimedus, kurbus ja ōud. Päikesesäragi ehitab praegu ymber mu myyrid, (Masing 1998:470) on ainult aknad ainult vōōrad akna, (Kareva 1990:25) puulehtki vaatab valgust, vajub vette (Alver 1998:456) koos teistega. Ja siiski omaette. Ja minu nägu peeglis muutub tuhmiks. (Kareva 90:25) Ning olgugi et lōppematu näib (Alver 1998:436) mind piirava maailma söödav sisu, miskit sooja mul liigutab süles, (Kareva 1990:18) ma pean seda hoidma nüüd veel. Kui ometi kōik nii ükskōik ei oleks (Enno 1998:176) vōiks ümber kōik kōik kedrata kord: (Enno 1998:177) kui ōitsevad puiesteed me kitsad rajad, (Under 1998:296)
Luuleteksti puhul võiks arvata, et äraarvamine kergem häälikuharmoonia, riim (mida me ootame), kuid Ivan Fonangy katse näitas vastupidist, kus ühe luuletaja pealkirjadest oli välja lugeda 40, kuid ajalehtede pealkirjadest 60%+. Paari luulerida võib lahti seletada pikalt, võttes sealt uut ja uut infot. Mis küsib elulahkmel heitlik maru! Kuid sina enesele annad endast aru. Ja olgu öö kuitahes pikalt pime Sa otsaeest ei pühi oma nime. Puulehtki vaatab valgust, vajub vette Koos teistega. Ja siiski omaette. (Betti Alver) Luuletused on lühemad ja tihedamad, sellest ka infohulga suurus. Luuletuse teeb heaks pinged ja uudsus. Luuletuse info ei aegu (hetkesündmus: tramm ei peatu täna selles peatuses, vs sümbolid nt. Visnapuu luules). Tekst, kontekst, intertekstuaalsus. Lad. k (põiming texere?)- võib omistada talle struktuurilise ühtsuse. Raamat võib olla tekst, osa tema ühtsusest moodustab juba see, et ta on ühtede kaante vahel
annaabi.ee 
