Muinaseestlaste loodususund
Et nende heasoovlikkust kindlustada, toodi iga
tähtsama ettevõtmise puhul ohvreid. Ohvrid pandi pühasse paika maha või pisteti puuõõnsusse.
Peamiselt ohverdati raha, kanu, õlut, hobuseid, sokkusid, kitsi, leiba, juurvilju. Ohvripaikadeks olid
eelkõige hiied - pühaks peetavad metsasalud, aga ka mäed, kivid, allikad, puud või muud pühad
paigad. Kui hiis oli omaette metsasalu, oli see enamasti tammik, kuid hiiepuid võis olla ka teist liiki.
Pühast hiiest ei tohtinud võtta puulehtegi ega maast midagi korjata nii kaugelt, kuhu puude vari
ulatus. Ainult haiguse puhul võis korjata marju või lehti, sest need arvati olevat raviva toimega.
Lihtsamatel puhkudel aitas ka ainult paelte või lintide ohverdamisest. Palju on teada selliseid puid,
mille otsa linte ja riideid seoti, kui haiguse puhul abi taheti. Sagedasteks ohvripaikadeks on olnud
ka allikad. Neilt paluti abi tervisehädade puhul. Allikaveed aitasid eriti silmahaiguste puhu, paljud
annaabi.ee 
