Lydia Koidula - "Talvine metsasõit"
metsatee tolmab valgeid helbeid täis. Hiis on õrn, kuid olenemata külmale talvele, peab see
puu vastu, sest Koidula usub temasse. Kas kõik lilled on surnud talveti? Mitte ju kõik nad
magavad vaid sellest pikast elust. Vastu peavad kadakad, kes ei nõrku külma käes, sest
nende südametes liigub kinni pidamata elu vaim edasi, toetab neid raske koorma all, et ta
oma oksi ei murraks! Ka kõrb peab kiirustama, sest elu ei seisa paigal. Las aga suvine elu
äratab jälle laanelillede ja puulehiste kirjud silmad unest küll siis ka jänes enesegi kuue
uuesti kirjuks lööb. ,,Küta, jänes, oma teed!" Eks teda omal ajal leidu rebasesuust, kui tal
enne seda küti pauk hinge seest välja ei pühi. Ta on kohale jõudmas eemalt paistab
kodune katus metsatukast, armsad silmad ootavad! Talv hääbub ja kevad on tulemas. Päike
justkui tunnetab, millal me vajame teda just kõige rohkem.
Taevast maha sajab kas lund või vihma, taeva poole tõusevad meie tööd, taeva poole meie
palved
annaabi.ee 
