V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja läkitab kõrvulukustavaid helilaineid teisele poole horisontigi. Kuid see harmooniameri
pole sugugi kaootiline.
Kui suur ja sügav ta ka poleks, ei kaota ta oma läbi-paistvust; te näete kellatornidest iga
heliderühma eraldi üles vingerdavat. Te võite kuulda nende dialoogi, kord suure kella
sügavat bassi, kord väikese kella kriiskavat tenorit; te näete oktaave ühelt kellalt teisele
hüppavat, näete, kuidas hõbekellalt tõusevad tiivulised, kerged, vilistavad helid ja kuidas
puukellalt alla langevad katkised, tömbid kuminad; te naudite nende keskel Saint-Eustache'i
seitsme kella rikast, pidevalt tõusvat ja alanevat heliredelit, näete, kuidas sellest läbi
vilksatavad
kolrne-nelja siksakina mõned selged ja nobedamad noodid ja siis äkki jälle välkudena
kustuvad. Sealt alt kostab Saint-Martini kloostri terav ja kärisev viis; siit Bastille' sünge ja
torisev kõmin; teisest otsast ulatub siia Louvre'i paksu torni bassbariton. Justiitspalee
kuning-
131