Algul tundus, et operatsioon möödus edukalt, kuid varsti hakkas haige valu kaebama. Asi läks nii hulluks, et jalg tuli amputeerida, selleks tuli Yonville hr. Canivet. Emma tunneb tülgastust oma mehe asjatundmatuse suhtes ja süveneb veelgi kirglikumalt oma afääri Rodolphe'iga. Ammu polnud Rodolphe Emma juures käinud kuid ühel õhtul ilmutas ta end. Emma pingutas, et suhe Rodolphega püsiks tegi kingitusi, hr. küll ei tahtnud neid väga vastu võtta. Emma kinkis ka Hippolyteile 2 puujalga, mille Charles pidi kinni maksma. Emma avaldas Rodolphele armastust ning nõudis seda ka vastu. Vanaproua B põgenes poja juurde vahepeal. Ämma ja minia läbisaamised polnud just kiita ning Emmal viskas see üle. Õhtul Rodolphega kokku saades otsustasid nad põgeneda. Järgnevad poolteist kuud tegid nad selleks ettevalmistusi. Mees osapool lükkas seda aega paar korda edasigi. Peagi aga tunneb vaevatud Rodolphe, et teda ei paelu enam Emma nõudvad kiindumused
kes? = `ei keegi', kes? = `ei keegi', kus? = `mitte kuskil' jne.): Kes koera saba kergitab, kui ta ise; Kes võib santi sundida, kui sant ei taha kõndida; Mis hiirtel viga elada kui kassi kodus pole; Mis sest kasu, kui lehm palju piima annab, aga jalaga ümber lööb; Kui kaua koera kaelas vorst seisab; Mispärast siis sepp käed tulle pistab, kui pihid ees on; Palju patuselle tarvis on, pista sõrmega silma -- süda täis; Või taud tühjast toast midagi võtab; Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma; Kus koeral kodu või hundil öömaja Vanasõnade sisust ja maailmavaatest Vanasõnad on niisiis väga inimkesksed ja see väljendub koguni nende vormi- ja kujundiplaanis. Vanasõnazanr jaguneb samuti tsentriks ja perifeeriaks ning uurijad pole üksmeelel selles, millised perifeersed alad peaks arvatama vanasõnade hulka, millised aga mitte. Kõige kesksemad on vanasõnades kaks laia sisuala: