A.dumas Kolm musketäri terve raamat
oma ilu hiilgeeas.
Ta kõndis nagu kuninganna või jumalanna. Tema ühteaegu õrnad ja majesteetlikud
smaragditaoliselt helkivad silmad olid väga ilusad.
Ta suu oli väike ning õitsevpunane ja kuigi ta alumine huul ulatus ülemisest natuke
ettepoole nagu kõigil Austria keisrikoja vürstidel, oli ta hurmav naeratades ja üli-põlglik
põlastades.
Lõpuks juuksed, lapsepõlves blondid, nüüd kastanpruunid, raamisid lokituina ja
puuderdatuina veetlevalt ta nägu, millele kõige karmim hindaja oleks võinud soovida
ainult veidi vähem puna ja kõige nõudlikum kujur veidi rohkem peenust ninajoones.
Buckingham seisis hetke pimestatuna. Mitte iialgi ei olnud ballide, pidude ning
karussellide keerises tundunud kuninganna Anna talle nii ilus kui praegusel hetkel lihtsas
valges siidkleidis dofia Estefana saatel, kes oli ainus tema hispaania teenijatest, keda
kuninga armukadedus ja Richelieu tagakiusamised ei olnud minema kihutanud.