Lapse väärkohtlemise roll lapse arengus
Puudega lastesse suhtutakse kui tulevastesse erivajadustega inimestesse, kes on
täiskasvanutena pigem ühiskonnale koormaks. Jäetakse tähelepanuta aspektid, mille kaudu
puudega inimesed võiksid ühiskonnale oma panuse anda ning keskendutakse nende
vajadustele, mille rahuldamiseks on tihti vaja kas lähedaste või riigi abi.
Karin Kiis märgib oma uurimuses ,,Puudelaste perede sotsiaalne toimetuleks Tartu
linnas" (1999), et nendest peredest, kus kasvab puudelaps ning kes on lapse igapäevasel
hooldamisel abi saanud, oleks rohkem abi vajanud 65,5%. Kusjuures olulisimaks
toimetulekuressursiks on oma pere liikmed ja lähisugulased. Institutsionaalsest sektorist on
üle poolel juhtudest saadud abi õpetajalt või lasteaiakasvatajalt (60,6%) ja pisut vähem
peredest (37,7%) märkis abistajan meditsiinitöötajat. Kuid sagedamini märgiti, et ravi- ja
õppeasutustelt saadud abi oli ebapiisav, vastavalt 45% ja 41%. Selle põhjal võib öelda, et riik