"puudealusel" - 1 õppematerjal

Theodor Lutsu tegevusest ja tähendusest eesti filmiloos

eelkõige iseloomustab erk loodusetaju. Mingist paigast kogumulje saavutamiseks püüab Luts haarata ümbritsevat tervikuna, kasutades selleks tihti üldplaane, kõrgeid võttepunkte ja püst- ning rõhtpanoraame. Kaadrit kõrvalisega koormamata toob ta esile looduses olevad ruumisuhted, mõtestab ja poetiseerib nende olemuse. Omapärane on Lutsu valgusekäsitus. Tihtipeale võtab ta kaadri kompositsioonikeskmeks n.-ö. elava valguse, suure päikeselaigu puudealusel võrkpalliplatsil või üllatab vaatajat päikesemänguga kasarmuõuel nagu filmis „Noorsõduri esimesed päevad“ (1930). Hoopis kummalised on aga Lutsu kaamerasilma ette sattunud Saaremaa hobused filmis „Kas tunned maad...“, kus metsatukas rahulikult karjatuvad loomad on nagu lapilises peiterüüs: neile langevad päikesest valgustatud puulehtede varjud. Mustvalge filmilindi toonisuhteid kasutab Luts ka kaadrisisese värvidramaturgia saavutamiseks