Hobune
Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune
aastasadade ja -tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb
meie karmil põhjamaisel loodusel. Eesti hobune on üks oluline osa
meie loodustervikust, mille hoidmine on rahvuslik kohustus.
19. sajandi keskpaiku, kui hoogustus talude päriseksostmine, ei
vastanud puhastverd eesti hobused enam nõuetele, eriti Mandri-
Eestis: taheti tüsedamaid ja tugevamaid veoloomi, sest peremehed
suurendasid koorma raskust 30-50 puudani. Talupojal oli kaks kuni
neli hobust ja nad pidid rahuldama peremeest mitmel elualal.
Mõisates kasutati aga vastavalt otstarbele erisuguseid loomi:
ratsahobustega ratsutati, traavlitega tehti lõbusõitu ja
raskeveohobustega hariti maad. Neil aegadel paaritati kohalikke
hobuseid raskeveotäkkudega: osa ristanditest õnnestus, suurem osa
mitte.
Teadliku hobusekasvatuse algus Eestimaal langeb 1855. aastale,
mil Liivimaa rüütelkond otsustas luua hobusekasvandused ning
annaabi.ee 
