Üldine Teatriajalugu I
oska anda mõtet. Don Juani kujus on rikkunud fundamentaalset renessansi reeglit, mis puudutab
näidendi kangelast kangelane võis olla petis, kelm, saada oma noosi pettuse teel, sealjuures
pidi ta alati olema noor, sümpaatne ja veetlev, pidi publikule meeldima. Tirso Don Juan on noor,
võib olla ka ilus, aga temas pole tilkagi veetlust, ta on täiesti ebasümpaatne, reptiilne on libe,
külm ja ebameeldiv. Temas puudub see, mis moodustab humanismi sisu, on antihumanistlik,
puubub inimlik mõõde, st temas puudub inimlik nõrkus. Nõrkus teebki tihti inimese veetlevaks.
Kuna temas puudub veetlus, siis ei saa ta daame panna endasse armuma, saab seda teha vaid
pettuse teel. Don Juan on nagu kehastunud mask, see mis ta teeb on maskimäng. Oma
vaallutused saavutab ta kostüümi abil kasutab kostüümi hiilgust ja sära, silmipimestavat
luksust. Miks Don Juani kuju saanud Euroopas nii populaarseks? Oli midagi enamat kui
traditsiooniline teatrikuju