okaspuid vähe. Haavapalkidest hooned on püsinud 100–150 aastat. Näiteks metsavahimaja Erastvere metskonnas Piigandis on ehitatud 1890. aastal. Kõrvalhooneid (näiteks aidad, saunad) on haavapalkidest ehitatud ka Soomes: ilmastikuolude ja ultraviolettkiirguse mõjul hallikaks värvunud haavapalgid kestavad senikaua, kuni katus vett peab. Haavapuit ehitusmaterjalina ei ole tundmatu teisteski Põhjamaades, eriti Norras. Haavalaast oli põhiline katusematerjal vanavene puuarhitektuuris. Haavalaastudega on kaetud kõik Kiži kirikute kuplid, just haavalt pärineb nende kaunis hõbedane läige. Ka meie taluhoonete katusteks on sageli kasutatud haavalaastu, mida saadi laastumasinaga haavapakku hööveldades. Mõnda aega oli haavalaast Eestis kadunud, kuid viimasel ajal on mitu laastumasinat (näiteks AS-is Tarmets Tartus, AS-is Tammepakk Viljandimaal jt.) uuesti käivitatud, sest nende toodang leiab tarbijaid. Haavapuit sobib ka saematerjali (lauad, prussid) tootmiseks
suurejoonelist monumentaalstiili, palju võetakse üle Prantsusmaalt ja Itaaliast, ent on ka Madalmaade mõju. Saksa renessanss ei püüa fassaadi harmooniliselt kujundada ja üksikosasid tasakaalustada. Ehitised tervikuna on laialivalguvad, vormitud ja hulgaliste dekoratiivsete elementidega kaunistatud. Saksa arhitektuuris ei arvestata eriti ka materjaliga – nii võib kiviarhitektuuris näha metalli- ja puutööle sobivat ja puuarhitektuuris kiviarhitektuuri elemente. Peamiselt ehitatakse Saksamaal losse, millest olulisim on Heidelbergi loss, kuid ka mitmeid kodanlikke hooneid (nt Kölni raekoda). (Vaga 2004: 520) BÖÖMIMAA KUNST Sarnaselt Prantsusmaaga, saab juba 14. sajandil alguse eelaimdused tulevast renessansist ka Böömimaal, millest arenes edasi renessanss. Selle 50 aasta jooksul, mis jäid Jean Pucelle’i innovatsioonide ja Internatsionaalse stiili tekkimise vahele Pariisis, Dijonis, Bourgesis ja
annaabi.ee 
