3.3.4. Seondumine retseptorile ja sisenemine rakku BTV retseptoriks imetajarakkudel on tõenäoliselt siaalhapet sisaldavad glükoproteiinid, viiruse antiretseptor on VP2 valk. Seondumine rakkudele võib olla, sarnaselt reoviiruste seondumisele, kaheetapiline protsess: kõigepealt toimub seondumine siaalhappe jäägile; järgneb seondumine retseptori valgu-osale (pole teada, kas see valk-osa on sama glükoproteiin või mingi teine membraanvalk). Putukarakkude nakatamise puhul võib orbiviiruse antiretseptor olla core-valk VP7. Seda kinnitavad andmed, mis näitavad et orviviiruste core-struktuur on putukarakkude (kuid mitte imetajate rakkude jaoks) jaoks kõrgelt infektsiooniline. BTV sisenemine imetajate rakkudesse toimub retseptor-vahendatud endotsütoosi teel. Endotsütootilistes vesikulides toimub väliskapsiidi valkude degradeerumine (madalast pH-ist sõltuv protsess): - VP2 degradeeritakse ja eemaldatakse;
järglastele. Seda tehnoloogiat nimetatakse geeninokaudiks. Muundatud bakteritüvesid kasutatakse: ·tööstuses vajatavate ensüümide saamiseks. Näiteks juustutööstuses kasutatavat laapensüümi, mida varem eraldati vasikate maost, toodetakse nüüd bioreaktorites. Peale bakterite kasutatakse selliste produktide tootmiseks *pärmseeni (näit. hepatiidi B vaktsiin) *loomarakkude kultuure. Imetajarakkude kõrval on viimasel ajal olulist rakendust leidnud putukarakkude kultuurid. Näiteks hiljuti (2006. a.) turule tulnud inimese papilloomiviiruse vastast vaktsiini (Gardasil) toodetakse putukarakkudes, kuhu on sisse viidud selle viiruse ümbrise valku (L1) kodeeriv geen. Transgeensete imetajate saamine on küllaltki keerukas ja vaevaline protseduur *Keeruline on geenivektori sisestamine viljastunud munarakku seda kahjustamata. *Pole veel õnnestunud luua geenivektoreid, mis integreeruksid genoomi DNA-sse soovitaval kohal
annaabi.ee 
