Valdur Mikita
Valdur Mikita (1970) on eesti kirjanik ja semiootik, kes on tegelenud oma nüüd lõpule viidud
triloogias (,,Metsik lingvistika", ,,Lingvistiline mets", ,,Lindvistika") lingvistika ja
metsandusega, aga eelkõige iseendaga. Subjektiivselt. Ta on pannud iseendale ka diagnoosi
sündida introverdina tähendab otsekui rasket elukestvat puuet (Lindvistika, lk.53).
Mikita on leidnud midagi, mis teda tõesti huvitab iseenda maailmatunnetuse. Kõlab
enesekeskselt, kuid see ,,isekus" ei avaldu mitte niivõrd soovis silma paista või kuulsaks
saada, vaid pigem iseendaga eksperimenteerida metsas luusimine ja lilledega rääkimine on
kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samas ei katseta ta mitte ainult iseendaga,
vaid paneb proovile ka lugeja.
Iseloomulik näide, kui tõsiselt eesti rahvas Mikitat võtab, on ühe kirjandusteadlase kurtmine,
et Mikita ei tugine igal pool faktidele ja läheb kultuurilmas kokku lepitud tõdedest vahel
ülima kergusega m...