JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
kui tina täis, ent veel tinasemalt rusus nurjumise koorem. Ta soovis - muuks täiesti jõuetu -, et see raskus
oleks piisav ja veaks teda halastades põhja, - et kõigel oleks lõpp.
Aga kui ta juba madaliku murdlaineis uppuda ukerdas, hakkas temas kumisema mingi õõnes hääl. -
Kuskilt pole pääsu. Olen vaid kajakas. Olen oma olemuse kammitsais. Kui mulle olnuks määratud
avastada lennusaladusi, peituks mul ajudes vastav kood. Oleksin ma munast koordunud kiirsööstjaks,
eviksin pistriku pusstiibu, - kugistaksin hiiri, mitte kalu. Mu isal oli õigus. Pean selle tobeduse unustama.
Pean liituma PARVEGA ja olema, kes ma tegelikult olen - vaene veidravõitu kajakanolk.
Õõnes hääl kadus ja Jonathani hing rahunes. Öösel on kajaka koht kaldal ja edaspidi, vandus ta endale,
hakkab ta täiesti normaalseks kaldal tukkujaks. Oh, kuidas kõik sellest rõõmu tunnevad!
Surmväsinuna rebis ta end sünkmustast merest lahti ning loovis nõrgas vastutuules maa poole, tänulik
annaabi.ee 
