KASVATUSE KLASSIKA
et siin on tegemist üleregulatsiooniga:
Paar päeva tagasi vaatasin õhtul TV-saadet laste väärast kohtlemisest ja mõtlesin endamisi,
milles kõiges näevad saatetegijad väärkohtlemist. Suurem osa sellest, mida näidati, oli minu
ajal kõige tavalisem laste karistamine. Nii et tänapäeval oleksin ma vääralt koheldud laps ja
minu isa võidaks laste peksmise pärast trellide taha panna. Kui laps enesevalitsuse kaotas, oli
ta otsekui ümber tehtud - vahe oli sama mis küngasmaal aetud puskaril ja poest ostetud
viskil. Lapsed, meie kõik, saime mõlema käega, kahelt poolt korraga laksti ja laksti vastu
kõrvu. Ilma halastuseta. Ja mis siis? Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, vaatan ma telekat ja
saan teada, et mind on lapsepõlves vääriti koheldud. Ainult et mina armastan oma kadunud
isa. Peksmine oli ainult üks vahejuhtum, üksik seik meie vahel. Ma armastan teda
tänapäevani. Ja kui sulle nüüd seletada, mida see tähendab, siis tähendab see seda, et mina ei
annaabi.ee 
