Vincent van Gogh
perspektiivraami, ning diogonaali rõhutamine meenutavad suuresti jaapani puulõigete
perspektiivi. Ornamentaalse pinna kasutamine sügavusmõõtme vastandina võimaldas nagu
aasia eeskujude puhulgi valida nii tasapinnalise kui ka ruumilise kompositsiooni. Van Goghi
loomingus on sügavusmuljet rõhutava kompositsiooni erandlikuks näiteks ,,Öine kohvik"
aastast 1888. Vincent kirjutas Theole oma püüdlusest väljendada punast ja rohelist värvi
kasutades puruvaeste joobunud ööhulguste armetuid inimlikke kirgi. Niisiis kasutas ta
emotsioonide väljendamiseks värve ning andis perspektiiviga liialdades pildile sügavusmulje,
mis pidi edastama kohviku külgetõmbejõudu. Van Goghi sõnutsi oli öine kohvik koht, kus
inimene võib oma elu hävitada, hulluks minna ja kuritegusid sooritada. Äärmiselt järsud
struktuurijooned loovad tugeva ruumilise mulje, millel pildi ülesehitus põhinebki.