"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
Midagi ei läigitanud
tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka
vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on - mõtles
Tõnu, - mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Ta ei teadnud, mis temaga
sündis, aga ta seisis korraga tõsisemalt kui kunagi enne küsimuse ees: kas "jaa" või "ei"? - õieti rumala,
pururumala valiku ees: kas Kuru Jaaniks saada või Prillupi Tõnuks jääda? Ses kitsikuses, mis temalt
söögiisu ja unerahu kippus riisuma, palus Tõnu viimaks jumala käest head nõu. Aga vist olid sel ülikoormatud
usaldusmehel parajasti mõne teise kandimehe asjad ajada: vastust ei tulnud ega tulnud. Siis võttis Prillup kätte
ja läks targa juurde. Tagasi tulles üritas ta uuesti Mariga rääkida ja teda meelitada.
Kaheksas peatükk: Mari tahtis linna minna ja nii ta läkski.
annaabi.ee 
