A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Mina arvasin, et ta on veel
Brüsselis.»
«Ah, härra, kui teie seda meest tunnete,» hüüdis d'Artagnan, «siis ütelge mulle, kes ta
on ja kus ta asub, siis ei palu ma teilt enam midagi, isegi mitte seda, et te mind
musketäride hulka vastu võtaksite. Kõigepealt tahan ma kätte maksta.»
«Hoiduge sellest, noormees,» hüüdis härra de Treville. «Kui ta tuleb teile vastu ühel
pool tänavat, siis minge üle tee! Ärge põrgake kokku niisuguse kaljuga: te purunete tema
vastu, nagu oleksite klaasist.»
«See ei takista mind,» hüüdis d'Artagnan, «kui ma ta ükskord vaid peaksin tabama . .
.»
«Vahepeal aga,» lisas härra de Treville, «võtke kuulda minu nõu ja ärge teda otsige.»
Korraga härra de Treville vaikis, haaratuna äkilisest kahtlusehoost. Äge viha, mida
noor rändur ilmutas nii avalikult mehe suhtes, kes oli varastanud talt isa kirja, mis
iseendast oli küllaltki väheusutav, kas see viha polnud pigem mingi salakavalus? Kas see