Ennosaare Ain
Mõne aja pärast võttis Ain mõttesse kodumaale saabuda ja ta saigi
professorilt loa nii istus ta mõni päev hiljem raudteevagunisse ja tuule kiirusel kodu poole
saabus.
Kätte jõudis sügis päevad läksid lühemaks ööd vilumaks ja puude lehed kolletasid ja Ain oli
juba pikemalt aega ringi reisinud ennem kui ta Pärnusse jõudis. Seal ta otsis üles oma venna
lese ja ta poja. Ain(Peedi poeg) aga, kes onu eeskujul ka oma nime oli muutnud ja end
meistril ja teistel purssidel Antoniks laskis hüüda ei meeldinud Ennosaar Ainile eriti, sest ta ei
olnud üldse kadunud isa moodi ja ei olnud ka küllalt peenike ja viisakas. Kui Ennosaare Ain
oli mõni aeg juba oma venna lese ja ta pojaga juttu rääkinud läks edasi, et vaadata mis linnast
ja kodukülast oli saanud. Kui tal oli linna peal kõnnitud istus ta mitmeid päevi akna peal, et
välja vaadata, kuid ühel päeval sõitis mööda matuserong ja jäi Aini maja juures seisma et
küsida ega Ain ei taha matustele tulla