eraldisvorme, mis tekivad kivimkeha lõhestumisel iseloomuliku kujuga plokkideks jahtumise käigus. Eraldislõhede teke tuleneb magma- või laavakeha osade erineva kiirusega jahtumisest või laialivoolamisest. Tardkivimite eraldisvormide kuju võib olla sammasjas e prismaline (purskekivimeis, eriti basaltides), keraline e kontsentriliskoorikuline (vee all purskunud laavades), rahnjas ning madratsilaadne (aeglaselt jahtunud süvakivimites). (1) 4.3. Tardkivimite struktuurid ja tekstuurid Tardkivimite struktuur sõltub oluliselt magma tardumise kiirusest. Aeglasel kristalliseerumisel jõuavad kristallid kasvada küllalt suureks, kiires protsessis aga mitte. Lähtudes kristallide e terade absoluutsest suurusest eristatakse tardkivimeis järgmisi struktuuritüüpe:
mass - vulkaaniline klaas. Struktuuri järgi: soon- ja purskekivimites esinevad sageli ka pegmatiitse, mandelkivi ja püroklastilise struktuuri tüübid. Pegmatiitne struktuur kujuneb mineraalide kasvu katalüüsivate lenduvate ühendite poolest rikka, nn. jääkmagma kristalliseerumisel mineraalide suuremôôtmeliste (üle 2 cm) indiviidide kogumis. Mandelkivi struktuuri loovad purskekivimeis tardumisel eraldunud gaasimullikestest jäänud kivimi tühikuisse gaasidest vôi kuumadest vesi- lahustest väljasettinud mineraalid. Sagedamini moodustavad selliseid nn. "mandleid" kvarts, kaltsedon, kaltsiit, tseoliidid. Püroklastiline struktuur on iseloomulik tuffidele, kus esinevad koos väga erineva suurusega purdmater- jal ja vulkaaniline klaas Tekstuuri põhjal: kôige laiemalt levinud süvakivimites massiivne, purdkivimites aga kavernoosne tekstuur
annaabi.ee 
