Käin kõik toad läbi, kuid ema ei leia ega ka venda. Mõtlen et mis saab edasi?? Kuhu ma lähen?? Mida ma teen?? Kuulen uksepauku, just välisukse. Tunne on vastik. Ma kardan nii väga, et ma ei julge minna isegi piiluma mitte. Poen ruttu voodi alla. Juba kuulen enda toa uksepauku. Piilun voodi alt ja uskuge või mitte, ma näen enda ema aga ta ei ole tavaline........... ta on üleni verine!! Ma ehmun ja hoian vägisi nuttu kinni, kuni ma lihtsalt ei saa, ma purskan kõva häälega nutma. Näen kuidas ema kummardud mu poole ja siis........siis.......ma kuulen kuidas käib kõva pauk ja ema langeb maha. Nähtavale ilmub mu kallis vend Sander, ma jooksen ta sülle ja kallistan teda kõvasti-kõvasti tema mind ka. kui siis ma küsin miks sa isa püssi võtsid ja miks sa emmet tulistasid??vend küsib siis et kas ma olen opakas vä? Loomulikult selleks et sa ellu jääks kui ma sinu kaotan siis mida ma teeks? kes teab mida ema tahtis sinuga teha
välja, olen inimene, kes andestab, võin öelda, et peaaegu alati, ning rohkem seda teemat ei puutu, sest tean omast käest kui halb on kui midagi nina alla hõõrutakse. j) Õpi andeks paluma ja andestama andeks palumine on minu jaoks raskem kui andestamine, kuid kui tean, et olen eksinud, siis on see loomulik tulema. k) Ära tegutse esmavihas- viha koha pealt olen tagasihoidlik, hoian pigem asjad endasse, kui purskan välja, tihtipeale toob see kaasa sisepingeid. l) Austa teise inimese ruumi- inimeste isiklik ruum on väga erinev, seega on see väga individuaalne asi, ning seega ka raskem mõista mulle endale. Arvan ise, et ei ole selles väga osav. m) Austa ja armasta iseennast, siis austatakse ja armastatakse ka sind- minus on väga palju armastust, nii enda kui ka teiste, minu sõprade vastu, seega saan ka palju tagasi, mille üle olen väga õnnelik.
annaabi.ee 
