Kunsti roll keskajal
Vaesemate
inimeste elu oli üksluine ja värvitu, kuid kuna nende keskkond oli loomulikum ning ka
looduslikum, seostus nende jaoks ilu sellega, mis värve pakkus neile loodus ise erineval
kujul: taevas oli sinine, muru roheline, päike kollane ning lisaks veel igasugused taimed
ning valgusemängud looduses. Rikkad inimesed seevastu rõhutasid oma tähtsust selliste
värvide ja ehetega, mis olid luksuslikud ning raskemini kättesaadavad. Riideid värviti
purpuriga, ehiti end erinevate vääriskividega ning riided ise olid mitmesugustest
kangastest samas kui talupojad kandsid looduslikust kangast, värvimata ja kulunud
rõivaid. Värvirikkus ja vääriskivide hiilgus olid võimu märgid ning seega imetlus- ja
ihaldusobjektid. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka fakti, et värvidel oli ka oma tähendus,
mis küll aja jooksul muutus, kuna keskaeg kestis ligi 10 sajandit. Umbes 12. sajandil