"purjegi" - 1 õppematerjal

Vanamees ja meri - märkmed

nende pilk oli rõõmus ning alistamatu. Ta oli liiga lihtne inimene, et endalt küsida, millal ta oli alandlikuks muutunud. Aga alandlikuks oli ta muutunud, ja ta teadis, et alandlikkus ei ole häbiks ega riisu temalt tõelist uhkust. «Ma olen üks imelik vana mees.» Need olid imelikud õlad, endiselt vägevad, kuigi väga vanad, ja ka kael oli endiselt tugev, ja kuna vanamehe pea oli magades rinnale vajunud, ei paistnud kaela kurrud eriti välja. Särki oli nagu purjegi palju kordi paigatud ja päike oli paigad eri varjunditesse pleegitanud. Vanamehe pea oli väga vana ja nüüd, kus silmad olid kinni, puudus näos elu. Käsivarre raskus hoidis õhtutuules lipendavat ajalehte põlvel. Vanamees oli paljajalu. «Kui mina sinuvanune olin, sõitsin jungana ühes raalaevas, mis käis Aafrikas, ja olin siis juba näinud lõvisid õhtul mererannal.» Kui ta maatuult haistma hakkas, ärkas ta tavaliselt ja pani enda riidesse ja läks poissi üles ajama.