Sissejuhatus vene kirjanduslukku I
käitumisega. Ta hakkas kirjutama roppe luuletusi. See oli protest Nikolai-aegsele rangusele. Ka
31
kirjanduses nõuti moraalset loomingut. Lermontovi luuletused ei olnud avaldamisele mõeldud.
Need olid noorte meeste seltsis kirjutatud luuletused.
Lermontovi eeskujuks oli Byron ja mitte einult luuletajana. Ta paistis silma oma
väljakutsuva käitumisega. See oli väljakutse puritaanlikule ühiskonnale. Ühelt poolt tahtis ta
siis olla aadlikultuuri esindaja ja teisalt tahtis ta olla rebel , kolmandaks oli tal väga pingeline
siseelu, kuhu ta ei lasknud kedagi. Tema enda elu oli luule. Ta ei kirjutanud ainult
väljakutsuvaid luuletusi, vaid ka väga palju lüürikat. Piiriks oli 1835. Enne seda oli varajane
looming. Neid tekste võttis ta kui mustandeid. Ta kasutas neid katkendeid oma uues perioodis.
Ta ei mõelnud luule avaldamisest kuni 35 36. aastani. 1835