A.dumas Kolm musketäri terve raamat
enesetapmise.
Järgmisel ööl avanes uks. Lamasin põrandal, sest mu jõud hakkas kaduma.
Ukse kriuksumisel tõusin, toetudes ühele käele.
«Noh,» ütles hääl, mille kõla oli mu kõrvale liiga hirmus, et seda mitte tunda, «kas
me oleme veidi leebemaks muutunud ja nõustume vabaduse eest maksma lubadusega
vaikida? Kuulake mind, ma ei ole halb inimene,» lisas ta, «ja kuigi ma ei armasta
puritaane, olen nende suhtes õiglane, niisamuti puritaanlannade suhtes, kui nad on ilusad.
Noh, andke risti juures väike vanne, rohkem ma teilt ei nõuagi.»
«Risti juures!» hüüdsin ma tõustes, sest see vihatud hääl oli mulle tagasi andnud mu
jõu. «Vannun, et ükski, lubadus, ükski ähvardus ega ükski piinamine ei saa sulgeda mu
suud. Vannun risti juures, et paljastan teid kõikjal kui mõrtsukat, kui au rüvetajat, kui
alatut. Vannun
579
risti juures, et kui mul kunagi õnnestub siit pääseda, palun kogu maailmalt teile
karistust.»