A.dumas Kolm musketäri terve raamat
kommetega.
Felton seisis tõepoolest ukse taga ja ei olnud kogu stseenist kaotanud ainsatki silpi.
Mileedi oli õigesti arvanud.
«Jah, mine, mine aga mine,» ütles ta oma mehe-vennale, «otse ümberpöördult,
tagajärjed on tulemas, kuid sina loll ei näe neid aga enne, kui on juba hilja neid vältida.»
Jäi uuesti vaikseks, möödus kaks tundi. Kui toodi õhtusöök, leiti mileedi valjusti
lugemas palveid, mida ta oli õppinud rangelt puritaanilt, oma teise mehe vanalt teenrilt.
Näis, et mileedi on ekstaasis ega märka, mis tema ümber sünnib. Felton andis märku teda
mitte segada ja kui kõik oli korras, väljus ta vaikselt koos sõduritega.
Mileedi teadis, et teda võidakse luurata, seepärast luges ta oma palve lõpuni. Talle
näis, et vahikorral olev sõdur ei marssinud, vaid jäi kuulatama.
Praegu mileedi rohkem ei soovinudki. Ta tõusis, istus lauda, sõi natuke ja jõi ainult
vett.