Herilane
ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele.
Elutsükkel
Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Noored töölised toovad
vastsetele, samuti ka emale toitu: algul magusat taimemahla, hiljem kärbseid, mesilasi,
liblikate röövikuid - kõiki putukaid, kellest jõud üle käib. Mürginõela pistega või lihtsalt
tugevate suiste abil surmab herilane oma ohvri, närib samas ta küljest tükikesi, mälub
peeneks ja toidab sellega kannudes olevaid vastseid. Ka raibete küljest puretakse selleks
tükikesi. Ise aga toituvad herilased õite nektarist, lehetäide väljaheidetest ning varastavad
mesilastelt mett. Viljapuuaias imevad herilased ploomide, õunte, pirnide ja marjade
mahla.
Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema - ja isaherilasi.
Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud
emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad