A.dumas Kolm musketäri terve raamat
jõud tugeva kuningavõimu vastu tõsiseks väljaastumiseks. Kodanlus ja rahvas olid veel
liiga nõrgad revolutsiooniks: nii ühed kui ka teised võisid ainult mässata. Sellisena --
põhiliselt õigesti, kuid pealiskaudselt -- on kujutanud Fronde'i 'iikumist Dumas. Eriti
hästi on tal õnnestunud need leheküljed, mis on pühendatud printsidele: suure huumoriga,
realistliku usutavusega paljastab ta nende egoismi, vastastikust purelemist ja nende
täielikku valmisolekut mistahes hetkel reeta oma liitlased -- kodanlus ja Pariisi rahvas.
Vähem objektiivne on Dumas inglise revolutsiooni kujutamises. Puritaanide vastu ei
tunne ta vähimatki sümpaatiat. Cromwell esineb selles osavalt maskeeritud, kavala, targa
ja auahne isikuna. Charles I puhul näib kirjanik, seda just d'Artagnani suu kaudu,
tunnistavat tema ajaloolist süüd, kuid ainult möödaminnes ja puhldeklaratiivselt. Kogu
Dumas' sümpaatia on tema poolel
annaabi.ee 
