Barokkmuusika Inglismaal
dramaatilist tegevust edasi kõnedialoogide abil. Üks esimesi tuntud lavateoseid selles stiilis oli John Blow´
"Venus ja Adonis" (1684/85).
Barokiajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell (1659-1695), kaasaegsete poolt kutsutud Briti
Orpheuseks. Sündinud õukonnamuusiku pojana ning juba lapsena laulnud kuninglikus kapellis, sai ta oma aja
kohta tipptasemel muusikahariduse (üheks õpetajaks ülalpool nimetet Blow). Juba 1675.aastal ilmusid trükist
tema esimesed laulud, 1677 sai Purcellist kuninga kammermuusikahelilooja, 1679 Westminster Abbey
(kuningate kroonimiskirik ja viimne puhkepaik) organist, 1682 kuningliku kapelli organist ja laulja.
Kuigi Purcell elas vaid 36-aastaseks (nagu ka Mozart), jõudis ta vähem kui 20 aastat kestnud loometee
jooksul luua kaalukaid teoseid nii vaimulikus kui ilmalikus zanris. Tema tähtsaimaks tööks jääb aga
lavamuusika, viie semiooperi kõrval kirjutas ta ainsa tõelise barokkooperi inglise muusikaloos -- "Dido ja
Aeneas".