Leht Tavaliselt on lehed kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem. Leheroots on tugev, esiletungiv, sageli erepunane kuni violetne. Kõik lehed asetsevad juurmise kodarikuna. Vars Taimel on pikk õõnes õisikuvarb, mis on korvõisiku all tihedalt kaetud võrkjate villkarvadega. Võilillepärja punujad teavad, et mõned õievarred on pikemad ja mõned lühemad. Aga üks ühine omadus on neil küll -- murtud varred ajavad välja valget piimamahla, mis pärjapunuja käed üsna ruttu pruunilaiguliseks muudab ning mida ükski seep kuidagi ei taha maha võtta. Seda kibedat piimmahla leidub ka võilille lehtedes. Millegipärast ei tee loomad mõrust maitsest üldse välja ja krõmpsutavad nii võilillelehti kui -õisi mõnuga! Maa-alune osa
Roomas oli villatöötlemine eelkõige naiste töö ning seda alates kuningate ajast kuni keisririigini. Ideaalne abielu naine hoidid kodu ja ketras villa nagu seda tegi Claudia. Ketramist, kudumist ja õmblemist peeti tugevalt naiste töödeks hoolimata sellest, et seal leidus ka mehi. (Giardina 2004: 241-242) Siiski polnud tekstiilitööstus ainus koht, kus naised tegevad olid. Nad pidasid ka palju muid ameteid: olid juuksurid, lillepärgade punujad, purpuri valmistajad, pagarid. Naisi leidus ka raskematel aladel nagu keraamikatöökodades. Veel üheks majanduse valdkonnas, kus naised tegevad olid, oli tellisemaa omanikuks olemine. See sai võimalikuks läbi pärimisõiguse ja abieluseaduse, mis olid ajaga liberaliseerunud. Tellisemaad püsisid perekonnas ning tihti peale pärandati ka emadele ja tütardele. Roomlased üritasid pidada Rooma ümber olevaid maid ühe suguvõsa käes. Maaomandit hinnati Roomas
annaabi.ee 
