E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Mehed!» hõikas Priidu täie kõriga, «olete teie jänesed? Mispärast on teie südamed argust
täis? Minge, kutsuge komtuur ise siia, küll ta siis näeb, et teie oma puudusest tõtt olete
rääkinud. Nuhelda tema teid ei või, selletarvis elab veel õigus maailmas. Ülekohut ei tohi aga
keegi inimene enesele teha lasta; kes ülekohut kannatab, teeb suuremat kahju kui see, kes
ülekohut teeb. Miks on jumal igaühele käed loonud ja malakad lasknud kasvada? Tullakse
teie käeale, punnige vastu! Teid on ühes külas enam mehi kui Viljandi lossis väge . . . »
«Aga mis meist pärast saab?» heitis üks vana mees vahele.
«Saagu mis saab, aga teie olete siiski näidanud, et ise mehed olete. Võõrad peavad aru
saama,
147
et nad meie rahvaga meie omal maal nõnda mängida ei tohi.»
Umbes selle sisuga kõneles Priidu veel mitu kõnet, ja näha oli, et need kõned noorematele
mõjuma hakkasid. Nad raputasid rusikaid ja tõstsid suurt kära.
«Peksta meie endid» ei lase