Eesti punkluule on ekslemas kirjanduse ja mittekirjanduse piiri peal, sest eelkõige on need siiski laulud, mida ilma viisita on raskem mõista. Punkluule kõrgaeg oli 1980.ndate kespaigas ning ta oli omamoodi murrang luulemaailmas, sest peale seda hakkasid luules tekkima vabamad vormid. Üldse on laulutekstide esitamine luule zanrina omane rohkem Eesti pungile ning välismaal seda ei kohta. Punkluule tekstid on lihtsad ja jäävad kergelt meelde, sest nad raiuvad piltlikult end inimese pähe. Punkluules on kõik otsekohene ja mitte mingite nikerdustega. Enamasti räägitakse diskode ja baaride vastasusest, seksist, alkoholist, ühiskonna vastasusest, rokist ja kõigest mis sinna alla kuulub. Samuti on üllatavalt palju räägitud sõjast ning katastroofidest (nt.V.Tamme "Afganistan", "Tallinn põleb"). See tõi luulesse palju vulgaarsust ja kõnekeelt. Merca aga uuendas luule kirjapilti, kasutades ks asemel x, ku asemel q ja üldse kirjutas sõnu nii nagu hääldas
annaabi.ee 
