PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991
bakalaureusetööga, miks oli punkliikumine ENSVs rahvakultuuriliselt tähtis nähtus, milles
tollane punkliikumine seisnes ning miks sellesse subkultuuri ei tohiks suhtuda vaid kui
järjekordsesse noortemoodi. Muuhulgas uurin punkliikumises osalenute suhtumist punki kui
nähtusesse, uurida, mis olid tollase punkliikumise eesmärgid, milline oli selle mõju
ühiskonnale ning kuidas mõjutas ümbritsev keskkond punkareid endid (ning vastupidi). Võtan
lisaks vaatluse alla ENSV punkkulutuuri, selle eripärad, pungi piirkondlikud erinevused ning
selle, kellega üleüldse tegemist oli.
ENSV punkliikumist käsitlev põhjalik ja kõikehõlmav teos senini puudub, kõige
ambitsioonikamaks ilmunud kogumikteoseks võib pidada Tõnu Trubetsky 2009. aasta „Eesti
punk: 1976-1990: Anarhia ENSV-s“1 (mõned tähelepanuväärsemad temaatikat käsitlevad
teosed on veel Piret Viirese „Eesti punkluule“2, Lauri Sommeri „Haaknõela vari“3 ning Tõnu
Trubetsky „Haaknõela külm helk“4)