Eesti punk
kilomeetri kauguselt silma. Punk oli vastuhakk totalitaarsele riigile ja
üheülbalisele massikultuurile. Punki edasiviivaks jõuks oli anarhism, mille
levimisel oligi takistuseks riik ja selle kehtestatud seadused,
kui vabadust piiravad tegurid. Üheks punkari eneseväljendusviisiks
oli muusika punk-rock rock'n'rollist välja kasvanud muusikastiil, mis
tänapäeval jaguneb omakorda mitmeteks alastiilideks. Läänes
eksisteeris kõrvuti punk-rockiga näiteks punk-jazz ja punkbilly. Ühed
punkarid olid sellised, kes lihtsalt kuulasid seda muusikat, teised tegid
aga lisaks muusika kuulamisele ka ise bändi. Sajad koolipoisid üritasid
alustada rockmuusiku karjääri, olles vaevalt õppinud
sõrmi kitarrile asetama. Oli veel palju muidki asju, mis pinget pakkusid,
ent punk-rock oli punkarite jaoks väga oluline. Muusika pidi sokeerima
oma ülima lihtsusega. Tunnusteks oli kiire tempo (vähemalt 140
lööki minutis), stabiilselt tugev helivõimendus, rõhutatult agressiivne
annaabi.ee 
