PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991
aastat järgnevalt: „Kogu aeg, pidevalt muust ei
rääkinudki kui ainult anarhiast, kui omavahel olime. Mõtlesin, et punk võib olla inimestele
eeskujuks, et pungi kaudu, laulusõnade, kirjutiste kaudu on inimestele võimalik ära seletada,
kui lahe asi on anarhia.“66
Huvitavaks ning tragikoomiliseks sisekaemuseks tolle aja punkarite hingeellu on 1985. aastal
noorteajakirjas „Noorte Hääl“ ilmunud intervjuu kahe punkariga (Ronald ja Riks), kes
kirjeldasid oma igapäevaelu punkaritena ning maailmavaateid. Ühtlasi on artikkel
märkimisväärne, kuna tegu on ühega esimestest pungiteemalistest kirjutistest, mis ENSVs
ilmus. Noormeeste hinnangul koosnes punkarite põhimass 16-21 aastastest ning punkarite
kaheldamatuks juhiks pidasid mõlemad Villu Tammet, nimetades teda „punkide isaks.“
Noored mainisid, et neil on alatasa probleeme nii ärikate kui diskomeestega, lisaks nimetati
probleemidena veel õlleraha leidmist. Ebameeldivaks peeti näiteks teatrit (kuna seal käivad
annaabi.ee 
