Okupatsiooni ja Marjamäe muuseumid.
Ka eestlased juba sel ajal ootasid, et varsti nõukogude
aeg lõppeb, vaatamata elu probleemidele nad uskusid ainult ilusasse tulevikku. Nendes
saalides juba mängisid tähtsad Eestile laulud nagu ,,Mu isamaa on minu arm" ja ,,Mu isamaa,
mu õnn ja rõõm". Stendidel juba võib näha Olümpia märke, T-särke. Juba pole nii palju
okupatsiooni aja plakateid ja elu Eestis juba ei näe kurvalt välja. Mul oli tunne, et ka ma ise
hakkasin hingama teisiti. Irooniline punkalaul ,,Tere, perestroika" mängib täitsa kõvasti, ja ma
hakkasin naeratama. Praegu on veel mõnusam kuulata, kuidas väljendati suhtumist
valitsevasse riigikorda peamiselt iroonia ja pilke läbi.
Loomulikult, et külastada suuri näitusi peab valima terve päev, sest ,,Iseolemise tahe" näitus
on suur, ja mul läks umbes 2,5 tundi, et vaadata, lugeda ja kirjutada ka endale. Ma tõesti
elasin läbi need aastat ja rõõmustan, et sündisin juba iseseisvas Eestis ja mul on võimalik
annaabi.ee 
