Marie Under
ruttab rüppe, ripub põue -
verev katus üle õue.
Värav ägab sagarates,
tormamas neid treppi mattes
juba rõdu poole, kuna
uksest uhkab puna, puna.
Hommikul ja aknast sisse
vägisi su magamisse
veereb kobarate muna,
unne undab puna, puna.
Kevad Tühjad tunnid
Näe, lihavaks löönd võsuluu Olen-elan - vaaruv vari:
ja okste puntras hargneb sõlm lämmatab see päeva pudu,
ja paisub pungi-punglev puu, hajub õhtusse kui udu
kui laine laiub metsahõlm. hinge puhkematu tari.
Näe, põõsas tuigub lindudest Selle aja tühi raskus
ja lauludest, maa - hauludest, katab nagu jääkoor merd.
allee kui põrand puhtaks pest Süda sees kui nuga taskus
poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd.
Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu,
sööb sõõrmeid sinisoola tolm
annaabi.ee 
