Teineteise südant. 5. (Ilmar Laaban „Mikrokosmos“) Ükskõik Kas leiad minus enda Või leiad endas minu Talumaks seda leidu On vikerkaar liiga habras 6. Sa näed teda purunevat kildudeks, Kes liitis ühte pilve ja päikese Su käevartes saavad piksevardad 7. Kuid asjatult sa ootad välku Sest vikerkaart pole eales olnud 8. Ega pilve ega päikest Ainult meie kaks oleme 9. (Ilmar Laaban „Virmaliste kõlblus“) Me armastame teineteist kaua Aastate pihlad punetamas teeveerel Kaua kaua 10. Mäletamaks Sel väga kaunil ja päikesepaistelisel talvepäeval Mil kägistame teineteise Et oleme olnud inimesed
eetris/ üha tihenev sammastik"). See erogeenne maailm on pidevas tõmblemises, purskumises, paisumises, valgumises, tuksumises. Ikka ja jälle võib kohata vulkaane või ,,vahul ejakulaati", mis ,,valgub julmalt vilkudes üle linnutee/ mahajäetud embuse kohal".(Ehin,1996) Laabani luules puutuvad alatasa kokku loomine ja häving, armastus ja surm. Me armastame teineteist kaua aastate pihlad punetamas teeveerel kaua kaua mäletamaks sel väga kaunil ja päikesepaistelisel talvepäeval mil kägistame teineteise et oleme olnud inimesed Unenäoliseks teeb luule inimhäälte ja helide puudus. Inimesed on olemas, aga nad ei räägi ega laula. On linnud, aga pole teada, mis häält nad teevad. Olemas on isegi pillid, aga flööt ei
annaabi.ee 
