1944
Poolelt filmilt, neutraalsuse huvides, vahetus vaatepunkt. Saksa vormist
mindi punaarmee vormile. Vahetus toimus sujuvalt, kuid paraja
üllatusmomendiga. Stseen tõi oskuslikult üles filmi põhiprobleemi, kuidas
eestlased tahtes võidelda vaenlasega, võitlesid üksteisega. Tahtes
isesisvust, aitasid kehtestada võõrvõimu. Peategelasena tõusis esile kiri.
Kirja omaniku tapja toimetas patulunastusena selle ka kohale. Kuna
punavormis kirja edastaja oli kena mees ning kirja saaja ilus naine, siis
loomulikult tõusis esile armuleek. Klišee, mida pärjas veel juhuslik fakt, et
naise venna tapja oli veel ka naise pere kogemata küüditanud. Jäin
mõtlema, kust nii palju paha ühele süütule näivale tegelaskujule peale sai
määrida, küllap oli tugev mänedžeritöö.
Klišeedest pakataval sõjafilmil ei puudunud ka kaasaskäivad kergemad
möödapanekud. Sinimägede kaevikud olid kahtlaselt heas seisukorras