Piisab, kui heita sellele üksainus pilk ja võibki oletada, kust haigus pärit on. Samuti näitab keel juba haiguse eel, milline on organi seisukord. Keel on aju närviteid pidi ühendatud südame, kopsu, mao, maksa ja sapiga. Kui inimene juhtub vihastama, tekib keele «maksatsooni» punane täpike. Pikemaajalise stressi korral tekivad maksa-sapi piirkonda juba punased triibud, hiljem värvub punaseks ka keeleots - südametsoon. Lõpuks võib keel juba üleni punasekirjuks muutuda, mis viitab organismi ülekuumenemisele. Kui organism on terve, siis on keel roosakashall, kergelt niiske ja valkjas-selge katuga. Kui katt on paks ja valge, võib see tähendada grippi või mao ja soolestiku häireid. Haiguse möödumisel väheneb enamasti ka katt. Värv osutab haigele kohale Igasugused värvimuudatused keelel on tunnistuseks organismi seisundi muutu-sest või algavast haigusest: - pruunikas värv näitab soolestiku ja ainevahetuse häireid ja organismi kuhjunud
mahla siise ka vahel leivakoorukesi. Mahl läks kergelt käärima ning oli heinaajal suurepärane janukustutaja. Vahtramahl on kasemahlast keskmiselt ligi 3 korda magusam. Ka seda koguti peamiselt kodulähedastelt puudelt. Kuna vahtraid oli suhteliselt vähe, polnud ka nende mahlatamisel olulist tähtsust. Mähka on vanarahvas võtnud peamiselt kaselt, lepalt ja pärnalt. Kase ja lepa mähka sõid peamiselt lapsed ajaviite maiusena kevadeti karjas olles. Lepa mähk määrinud nende näod punasekirjuks (Loorits, 1940). Kase mäha hankimine rikkunud tihti noori ilusaid puid. Pärnamähka kasutati peamiselt ravimina, näiteks kompresside tegemisel põletushaavade puhul. Männimäha ulatuslikku kogumist näljaajal nn. petuleiva valmistamiseks, nagu see Soomes ja Karjalas laialt tuntud oli, Eestis teada pole (Viires,1975). Mõju metsade looduslikule mitmekesisusele, võimalused tänapäeval Mäha hankimine ja puude mahlatamine on Eestis toimunud alati nii väikeses ulatuses,
annaabi.ee 
