Eesti keskaeg
Ajapikku sulas
ristiusk varasemate paganlike veendumustega kokku omamoodi rahvausuks, mis väärtustas eriti väliseid kiriklikke kom-
betalitlusi ja kristlikke pühakuid (Antonius=Tõnn, Johannes=Jaan, Georgius=Jüri, Peetrus=Peeter, Katariina=Kadri,
Martin=Mart, Miikael=Mihkel, Laurentius=Laurits jne). Senine rahvakalender ning sellega seotud uskumused seostusid
nüüd pühakute nimedega, haldjate ja jumaluste asemel ohverdati nüüd head viljasaaki, karjaõnne vms paludes punakuue.
Alates 15. sajandist kannavad eestlased kristlikke eesnimesid. Eestlased polnud mingiks erandiks, samalaadne rahvausk oli
valitsev kõikjal Euroopas, ja kirikuvõimud vaatasid sellele tavaliselt läbi sõrmede, hoolitsedes vaid väliste kirikukommete
järgimise eest. Eestlasi nimetati keskaja lõpuni vastristituteks ning sageli kaevati nende usuleiguse ja paganlike tavade üle.
annaabi.ee 
