ja tugevam terasest. Jäid lõõska vaid pehkinud jätted: väär-mina ja eba-maailm. Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted ja silmaks mul Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang. ,,Fööniks" on sümboliterohke luuletus, mille iga värsirida avab uue tasandi. Fööniks (kr. Phoinix) on müütiline punakuldse sulestikuga hiigellind, keda austati muistses foiniiklaste asulas Heliopolises seoses päikesekultusega. Kreeka pärimuse järgi elas see lind, ainus omataoline, Egiptuses, Indias või Araabia kõrbes. Tema eluiga olevat 500 aastat, misjärel ta ehitab endale lõhnavatest rohtudest pesa, toob kuuldavale kauni 8 laulu, süütab tiibu lehvitades rohud ja oksad, põleb tuhaks ja tõuseb tuleasemelt uuesti sündinuna võidab surma.
ja silmaks mul Kõiksuse silm. Ja päiksekiirtega ühte mu ihu sulab uus. Ta üleni leegib kui lühter ja Elu Sõna tal suus. Viin kõikjale valgust ja rõõmu, mu hingusest sulab hang ja mu südamest suuri sõõmu joob lunastust roimar ja vang. Karl Ristikivi ütleb: ..."Talviku kõneviis on alati otsene, mitte mõistukõneline või sümbolistlik." Ometi kostub sellest luuletusest sümbolismi sümbol on juba fööniks ise surma võitja. Fööniks (kr. Phoinix) on müütiline punakuldse sulestikuga hiigellind, keda austati muistses foiniiklaste asulas Heliopolises seoses päikesekultusega. Kreeka pärimuse järgi elas see lind, ainus omataoline, Egiptuses, Indias või Araabia kõrbes. Tema eluiga olevat 500 aastat, misjärel ta ehitab endale lõhnavatest rohtudest pesa, toob kuuldavale kauni laulu, süütab tiibu lehvitades rohud ja oksad, põleb tuhaks ja tõuseb tuleasemelt uuesti sündinuna võidab surma.