tõmbavat"(2.pt.lk.12) Kiir oli aga väga uhke ja uhkustaja tüüpi poiss ,, ,,Näita'nd, Kiir, näita!" Aga Kiir oli uhke poiss, ja ainult mõni üksik sai selle au osaliseks, et talle sulepead näidati"(2.pt.lk.13) Kuna kiir oli suur kaebaja ja pidevalt kaebas Tootsi vembud köstrile, siis tegi Toots ka palju vempe Kiirele. ,,Ühel hommikul, kui ärkasid poisid, kes öösel koolimajas olid maganud, nende hulgas ka punajuukseline Kiir, leidis viimane, et tema uhked nööpsaapad öösel märksa olid muutunud: saabastel ei olnud mitte ühtegi nööpi küljes."(9.pt.lk43) Kiirele sünnib raamatus ka üks vend, kellele ta vanemad kohe üldse nime ei suuda valida, nemad juba mingit tavalist nime oma lapsele ei pane ,,Muret teeb ainult nime otsimine uuele elanikule.Harilikku, lihtsat nime, või jälle niisugust, mis Paunveres juba kunagi ette tulnud ei pane Kiired oma lihasele lapsele iialgi"(7.pt.lk.177)
Neis realistlikku laadi teoseis väljendus sootuks optimistlikum elutunne ja hingestatum õhkkond kui tolle aja ühiskondlikke probleeme käsitlevas jututoodangus. Lugejaskonda veetlesid kujukalt joonistatud õpilastüübid ja see südamesoe ning värske huumor, mida peitsid endas ,,Kevaded". Unustamatult jäid meelde ,,Kevade" mõlema osa kandvamad kujud: hellahingeline unistaja Arno Tali, rõugearmiline vembupoiss Joosep Toots, punajuukseline Kiir, flegmaatiline Tõnisson, suletud hingega Raja Teele, kandlemängija Imelik ja ägedaloomuline Kuslap. Veel enam pälvisid tähelepanu kentsakad juhtumused sest omapärasest koolist ja nende vahele põimitud nukrutsevad meeleolud. Osalt loomistarbest, osalt lugejaskonna pealekäimisel jätkas Luts Tootsi-lugude sarja. Vähemate vaheaegade järel ilmusid temalt: ,,Suvi" (I 1918, II 1919), ,,Tootsi pulm" (1921) ja ,,Äripäev" (1924). Nimetatud teoseis
annaabi.ee 
