Okupatsiooni ja Marjamäe muuseumid.
See kõik
moodustab tõsist atmosfääri. Mul oli ka natuke raske ja ma ka natuke kardsin. Hästi, et
saalides oli veel inimesi. Oleks huvitav vaadata ja kuulata, millest räägivad inimesed
ekraanidelt, aga muuseumis polnud kohti, kuhu saab istuda ja vaadata. Oli ka kahju, et neid
filme ei saa ise reguleerida, et, näiteks, nad hakkasid mängima algusest peale. Mis mulle eriti
torkas silma oli Teise maailmasõja saal. Ta oli tehtud punades värvides ja oli väga väga palav
seal. Ma ei tea, on see tehtud spetsiaalselt, või töötajad veel pole reguleerunud kütmist
muuseumis, aga seal oli tõesti raske olla ja lugeda, sest oli väga palav. Mul oli tunne, et ma
seisan leeki sees ja põlen koos hirmuga ja õudusega, mis oli Teise maailmasõja ajal. Kõige
rohkem mulle meeldisid viimased saalid. See on arusaadav, sest seal on esitatud viimased
aastat enne eesti iseseisvuse taastamist