Silmlased
Neid iseloomustab omapärane
segu vanapärastest ning samas tugevat spetsialiseerumist näitavatest tunnustest. Neil on
sarvainest hambad, limane soomusteta nahk; ; neil pole paarisuimi ega eristunud samauime;
lihaselisi lõpuskotte toetavad väljaspool lõpuseid paiknevad lõpusekaared ning ninamiku
ülapoole keskosas avaneb paaritu ninasõõrme kaudu suur haiste-hüpofüüsikott. Suu on neil
imilehtrina, mida toetab sõõrjas kõhr. Võimas toesega keel talitleb oherdi või
pumbakolvina. [1, 2, 7]
Üldiselt elavad silmulised mage- kui merevees, sigivad ainult magevees. Areng toimub
moondega. Vastsejärgus enne metamorfoosi, pole silmudel ümmargust imisuud, hambaid
ega silmi ja ka uimed on vähe arenenud. [1]
Levinud on silmud mõlema poolkera parasvöötmes, mageveelised või siirdevormid. Umbes
on teada 24 nüüdisliiki. Eestis võib esineda nendest 3 liiki: merisutt (Petromyzon marinu),
jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja ojasilm (Lampetra planeri). [1, 3]
annaabi.ee 
