Eesti põlevkivitööstuse olukord 20-21 saj
Enne
II maailmasõda rajati Eestisse mitmeid uusi põlevkivijõujaamu, aga need olid kohaliku
tähtsusega väiksed jaamad.
Pärast II maailmasõda asuti Nõukogude Liidu kontrolli all ja huvides Eesti põlevkivitööstust
otsustavalt laiendama. 1949 aastal käivitati põlevkivi gaasitamine retortprotsessis ning rajati
torujuhe Kohtla-Järvelt Leningradi (nüüdne St. Peterburg). Samal ajal lasti Kohtla Järvel ja
Ahtmes käiku põlevkivi tolmpõletuskatlad (pulverized firing, pulverized combustion) elektri
tootmiseks. 1956 aastal kaevandati 1,3 miljonit tonni põlevkvi ning see moodustas 93%
elektritootmise primaarenergiast (6% - turvas, 1% - vedelkütused). 1948-53 avati ühtekokku
viis uut kaevandust ning kuna maagaas asendas samal ajal põlvekivigaasi, siis põlevkivi
gaasistamistööstus orienteeriti ümber keemiatööstuseks. 1955 aastal otsustas Nõukogude
Liidu keskvõim rajada Narva Balti Soojuselektrijaama, mis valmis 1959 aastal ning mille
võimsus oli 100 MW