V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
lisasid oma krooni veel ühe pärli. Herkuleski ei põlanud Musagetese * aunime.
Matthias Corvinus * soosis Jean de Monroyali, seda matemaatikute ehet. Kuid mis teaduste
soosimine see oleks õpetlasi üles puua? Milline häbiplekk oleks Aleksandrile külge jäänud,
kui ta Aristotelese oleks üles poonud! Säärane tegu poleks olnud ta kuulsuse palgel
ilutäpikeseks, vaid pahaloomuliseks paiseks, mis teda inetuks oleks teinud. Majesteet, ma
olen väga sündsa pulmaluuletuse teinud Flandria printsessi ja kõrgeauliku dofääni auks. See
pole ometi ühe mässuleõhutaja tegu. Teie majesteet näeb, et ma pole mõni kirjasolkija, vaid
inimene, kes hoolega on õppinud ja kellel on loomulikku ilukõne annet. Heitke armu minu
peale, majesteet! Sellega teete teie midagi jumalaema meelepärast. Ja pealegi, uskuge mind,
ma kardan väga ülespoomist!»
Nende sõnade juures hakkas õnnetu Gringoire kuninga tuhvleid suudlema, ja Willem Rym
ütles tasakesi Coppenole'ile:
434
annaabi.ee 
