Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba (peenikest leiba). Hiljem hakati kasutama rukkipüüli pulmaleiva tegemiseks. Pulmaleivad küpsetati tihti tavalistest leibadest erineva kujuga. Leiva suurus olenes pulma mineva pere suurusest. Kingileib Kingileib on spetsiaalselt valmistatud. Valmistati enamasti linnasejahust, kuna see oli maitsvam. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga.
yhe või kahe käe leiba. Viimane oli õhem." Leivataignat õnnistavad ning leibadele teevad märke perenaised tänini. ,,Kypsetan leiba ise kolmandat aastat. Kui taignat silun, õnnistan alati mõttes leiba. Seda pole keegi otseselt õpetanud, lihtsalt see tundub nii loomulik. Samuti ei joonista ma mitte alati ristimärki leivale - kusagilt kuulsin, et peab olema kaitsemärk. Niisiis kasutangi erinevaid. Hiljaaegu kypsetasin pulmaleiva, millele joonistasin muhu männa". ,,Vanaema tegi alati enne kerkima panemist leibadele ristimärgid ning seda tava järgin leiba kypsetades ka mina". ,,Kodus me ei kasutanud ristimärki, kuid panime leivale peremärke. Seda oli ju vanasti koolilastel sahvris vaja oma pätsi eristamiseks teiste laste omadest." ,,Enne leiva lõikamist tehakse leiva otsa peale ristimärk, aga seda tehakse ilma igasugu reklaamita, keegi ei saa arugi, võõras ei oska tähelegi panna."
annaabi.ee 
