Eesti rahvamuusika
Rahvaluulekogudes
on pulmalaulude osa kõige suurem.
Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast
ei leitud, kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil
nutused lapsed.) Laulikule tasuti enamasti toidukraami ning riietusesemetega.
Üks pulmalauliku nimetusi oli kaasik. Selle järgi on tekkinud Lõuna-Eesti pulmalaulude refrään kaasike (lühenenud kujul kas´ke) ja pulmades
laulmise nimetus kaasitamine. Tuntud on ka refrään kas´ke-kan´ke.
Põhja- ja Lääne-Eestis oli kasutusel nii vanemaid (üherealisi venitatud lõppudega) kui uuemaid (kaherealisi) viise.
Mõnikord oli pulmas ka mitu viisi, nt Lõuna-Eestis kaasitamisviis kiidu- ja pilkelaulude puhul, lisaks teistsugused mõrsja ärasaatmise ja
rahakorjamise viisid.
annaabi.ee 
